Rudolf

Tänane materjal on taas abop.su rammusalt vaolt. Kes ei mäleta, siis abop on 2000. aastal loodud NSVL/VF eriteenistuste jm. jõustruktuuride töötajaid koondav ühendus, kus on hinnanguliselt 16 000 liiget. Abopil on esindused üle kogu Venemaa ja filiaalid vähemalt SRÜ riikides. Abop tegeleb paljude asjadega, näiteks gaasiga. Kuigi kodulehekülje järgi otsustades näib üks peategevusi olevat autasude jagamine ja selle abil huvitavate inimestega tutvumine. See on muidugi ekslik arvamus. Tõsised inimesed teevad tõsist tööd.
Abopi juhtide taust ei tohiks olla kellelgi saladus. Siin on lugu 2005 aasta Spiegelist, kus viidatakse otse organisatsiooni sidemetele KGB ja FSB-ga. Spiegeli artikli ajendiks oli Saksamaa sotsdemmide uue juhi külaskäik Moskvasse, kus abop autasustas teda oma ordeniga. Saksa saatkonna ruumides… Kummatigi eelistavad paljud lääneriikide mõjukad tegelased abopiga suhelda ja võtta vastu pirakaid ordeneid ja värvilisi linte. Kuidas selline asi on võimalik? Tuleb välja, et on. Inimesed on edevad. Teise riigi kodaniku autasustamine riikliku autasuga tõmbab tähelepanu. Selliselt, väliselt sõltumatult organisatsioonilt nagu abop, võib aga piinadeta ordeneid vastu võtta. Mida Turovski ka ei räägiks, on siiski ka inimene üks lõpmata huvitav olend.

Pildil näete Prantsuse sõjaväeatazheed Moskvas oma vene sõprade kaisus. Kindrali vasakul käel seisab Abopi juht, KGB/FSB kindral Sevtšenko (elulugu allpool). Paremal seisab Abopi asepresident Valentin Dvinin, kes kannab tiitlit “general-major bezopasnosti.” Dvinin oli NSVL ajal diplomaatilisel tööl Prantsusmaal ja hiljem erikorrespondent Afganistanis. No comments…

Kindral Gilles on hästi kohanenud. Tubli ratsutajana külastab ta ikka ja jälle Venemaad, et seal ratsutada või oma talli mõni uus hobune osta. Hiljuti omandas brigaadikindral Karatšai-Tšerkessiast uue traavli

С сайта Академии. Шевченко Виктор Григорьевич – Президент Академии , кандидат философских наук, доктор юридических наук, профессор, первый вице-президент Академии народов мира (Нью-Йорк, США), действительный член Российской академии естественных наук.Родился 28 марта 1944 г. в с. Богдановка Знаменского района Кировоград-ской области. Окончил Саратовского высшее командно-инженерное училище, Высшую Краснознаменную школу КГБ СССР, Военную академию Генерального штаба ВС РФ, Академию народного хозяйства при Правительстве РФ.Проходил службу в органах военной контрразведки КГБ СССР на различных должностях – от оперуполномоченного до начальника особого отдела дивизии. С 1982 года на руководящей работе в Центральном аппарате КГБ СССР – ФСБ РФ, начальник военной контрразведки Главкомата РВСН.

Gilles ei ole sugugi ainus. Siin näeme uut Prantsuse sõjaväeesindajat
Siit leiame aga Prantsusmaa suursaadiku enda Sevtšenkoga sahmerdamas
Kaks juhmi olemisega soomlast, üks neist on Lappeenranta linnapea. Siin ei imesta Rudolf millegi üle. Ilus pilt on. Kujutan ette, millist irooniat võis külma sõja veteran Sevtšenko endas peita Margaret Thatcheri autasustamisest. Kas vanaproua sai aru, mis on Abop ja mis on selle leppimist tähistava ordeni taga?

Edit: Juba olen sunnitud oma postitust täiendama. Tundub, et Abopil on esindused siiski ka lääneriikides. Austrias vähemalt. Eestis aga aina imestatakse, miks on Euroopa reageeringud Moskva suunal nii leebed. Max van der Linden ja Schröder pole mingid erandid. Mastaabid on lihtsalt teised. Kas keegi kujutab ette, et kõik need venelaste lauas söönud ja venelaste poolt autasustatud diplomaadid, sõjaväelased, riigiametnikud, ärimehed, omavalitsuste tegelased, ajakirjanikud, kultuuritegelased jm. võiksid Venemaa kohta midagi kriitilist öelda? Paremal juhul on nad vait.

Huvitav mõttekäik Kutijevilt. Põhja-Kaukaasia on olnud läbi aegade sillaks, mille kaudu Venemaa (resp. NSVL) suhtles oma Taga-Kaukaasia kubermangudega (vabariikidega). XIX sajandil peetud sõjad Põhja-Kaukaasia mägirahvastega olid tingitud vajadusest kontrollida Lõuna-Venemaalt Tiflisisse ja Bakuusse suunduvaid ühendusteid. Nüüd, kus Taga-Kaukaasia on läinud, on muutumas ka Põhja-Kaukaasia tähendus Moskva jaoks. Eraldi võetuna (ilma Taga-Kaukaasiata) ei ole see piirkond Venemaa jaoks atraktiivne. Kui mitte arvesse võtta derzhaava instinkte ja nõukogude nostalgiat. Põhja-Kaukaasia tähtsus Moskva jaoks seisnes tema asukohas sillana Venemaa ja Taga-Kaukaasia vahel.
Kutijevi väitel on just see põhjuseks, miks Moskval puudub strateegia Põhja-Kaukaasia osas. Tegutsetakse vaid by case, kui asi on kuumaks läinud. Demograafiliselt pulbitsev, korrumpeerunud, venelastest tühjaks jooksunud ja keskuse poolt lausdoteeritav piirkond eraldub vaimselt üha enam Venemaast. Dagestani või Tšetšeeniasse sõitmiseks tuleb juba praegu läbida piirikontroll. Selgelt on eristunud “meie” ja “nemad.”

Võib-olla on Põhja-Kaukaasial Venemaa jaoks sõjaline tähendus? Eelpostina ja defensiivses mõttes. Seda, et sillal seisva 58. armee abil õnnestub venelastel peos hoida Taga-Kaukaasiat, ma ei usu.

Pildil on Groznõi uus mozhee, Ahmad Kadõrovi nimeline (?). Rudolf ei ole kursis, kuid kas islamimaailmas on tavaks tähistada mozheesid inimeste (olgu või mufti) nimedega. Peatselt valmiv pühakoda mahutab 10 000 inimest ja asub Groznõi kesklinna rajatava uue islamikeskuse territooriumil. See on 6 ha suur ja seal paiknevad islamiülikool, medres, islamiraamatukogu jm.

Gruusia-Oseetia sõja ajal esitas Ramzan Kadõrov venelastele uue arve. Tšetšeenid on välja arvutanud, et Tšetšeenias paiknevad föderaalväed võlgnevad tšetšeenidele 3 miljardit rubla. Garnisonid, polügoonid, harjutusväljakud jm. asuvad tšetšeenide maa peal ja on hõivatud ebaseaduslikult. Venelased apelleerivad sellele, et ajal, kui föderaalväed Tšetšeeniasse tulid, ei olnud seal legitiimset võimu. Ramzani sellised nüansid ei koti. Ta on ise jurist ja akadeemikveel pealekauba. Tuleb lisada, et ühe korra on tšetšeenid kaitseministeeriumi esimese astme kohtus selles küsimuses juba edukalt hagenud.

Rudolfit huvitab muu – kas juuli lõpus tehti Ramzanile atendaadikatse. Kas keegi teab? Kui see toimus, siis kas sellesse olid segatud tema lähisugulased?

Ja veel üks uudis Tšetšeenias. 1. septembril avati Groznõis pidulikult suvorovlaste kool, kus hakkab õppima 150 tšetšeeni kursanti. Juulis kinnitati suvorovlaste ja nahimovlaste koolides uued õppekavad – senise kolme aasta asemel õpitakse nüüd seitse aastat. Vene riik loodab ilmselt Groznõist saada lisa oma jõustruktuuridele. Millised marjad selle puu küljes valmivad, ei ole veel teada.

Praegu on huvitav aeg. Maailmas toimub ja juhtub rohkem, kui jõuab lugeda. T. on kärsitu.

Pildil on medal, millega autasutatakse vene sõdureid, osseedi maakaitseväelasi, kasakaid ja muid jeekimeid LO ja Abhaasia sõjakäigu eest. Ruttu on see medal valminud. Kui silmas pidada, et Vene 58. armee sekkus ametlikult 8.08, siis kulus medali valmimiseni napilt 3 nädalat. Tegemist ei ole siiski riikliku autasuga, kuid see ei muuda asja olemust.

Pikemalt: http://www.newsru.com/arch/world/29aug2008/medal_za_mir.html

Rudolf mõtles, mille poolest erineb tänane Venemaa kunagisest NSVL-st. Vaadake neid pilte ja te saate aru, mida ma mõtlen.

Siin näete nõukogude sõdurit dembliks üleskõpitsetud mundris (selline mundri “tegemine” oli ka siis määrustiku vastane)

tšest imeju

kodukülas

http://www.photosight.ru/photo.php?photid=999

Punased märgid tähistavad täielikult hävinud hooneid. Nagu näha, on Tshinvali purustused suhteliselt väikesed võrreldes linnast põhjas asuva Tamarasheniga, mis on täielikult hävitatud. Tamaresheni on gruusia küla, mille juures grusiinid püüdsid takistada vaenlase tungimist Tshinvalisse.

Pildilt on näha, et rängalt on pihta saanud ka Tshinvalist kagus asuv Ergneti, mis on samuti gruusia küla ja mis ei asu Lõuna-Osseetias vaid Gruusia territooriumil. Samuti Nikozi, mis on samuti Gruusia küla. Seega asus üle poole 177 Tshinvali piirkonnas sõjategevuse käigus hävinud hoonetest gruusia asustusega külades.

Näib, et Tshinvali purustused sündisid pigem tänavalahingutes ja mingit tõsist artobstreli ei olnud. Kindlasti ei vasta tõele Moskva väited, nagu oleks grusiinid Tshinvali Gradidega maa pealt pühkinud. Tamarasheni ja Erdgeni hävitati vene lennuväe õhulöökidega.

link:http://pics.livejournal.com/djdrive/pic/0000yq8y

l

Vene relvajõudude keskaparaat sumiseb ärevalt. Kindralid mässavad mööblivabrikandist kaitseministri ning tema Piiteri ja FSB taustaga meeskonna tegemiste vastu. Nagu selgub, on kindralstaabi ülem Balujevski 2007 novembrist alates püüdnud korduvalt erru minna (kolm raportit). Nüüd on Balujevskiga liitunud trobikond kindralstaabi ja kaitseministeeriumi kõrgemaid ohvitsere (sealhulgas mõned peavalitsuste ülemad).
Balujevski jaoks võis viimaseks piisaks karikaks olla hiljutine Rice ja Gates Moskva visiit (Rudolf kirjutas ka sellest), mille tulemusena Moskva sisuliselt nõustus USA raketikilbi elementide paigutamisega Poola ja Tšehhi. Balujevskit, kes osales pikka aega sarnastel kõnelustel (juba NSVL ajal SRP-2 lepingute üle), sel korral ligi ei lubatud.
Kindralite protesti põhjused ei ole siiski USA raketikilbis (sellest oli teada, et see tuleb niiehknii). Pigem on see protest riigi ja relvajõudude kõrgemas juhtkonnas valitseva mentaliteedi vastu, mille väljenduseks on armee kinnistute müük Moskva ja Peterburi südalinnas (olen sellest kirjutanud), keskaparaadi drastilised kärped (kindralstaabi operatiivpeavalitsust tahetakse vähendada 40%!), sõjaliste õppeasutuste ja sõjasõjalaevastiku peastaabi vägivaldne väljakolimine Moskvast, sõjaväelaste lahendamata sotsiaalprobleemid, mädanev infrastruktuur, veniv ümberrelvastumine, sumbunud reformid jm. Ilmselt ei olnud mõned kindralid ja admiralid nõus kauem vaikselt pealt vaatama relvajõudude vaikset degradeerumist. Pärast valimisi on hääled puhtaks köhitud.
Kui pilt ei avane, siis kliki siia